Elva jõe ürgorg ja Hellenurme mõis

18.01

“Pole ammu Hellenurmes käinud, äkki läheks? Davai, läki, seal pidi vesiveski olema renoveeritud. Aga enne võiks ju seal Elva taga mõnel matkarajal ka käia!”

Nii algas meie laupäevahommik ja läks lahti sõit Elva poole. Olenemata sellest, et Elva linn ise suuri vaatamisväärsusi ei paku ning koosneb põhiliselt nõukogudeaegsetest paneelmajadest ja aedlinnaosast on selle ümbrus tõeline matkajate paradiis. Vapramäe, Vellavere matkarajad ja tohutu suur Elva-Vitipalu maastikukaitseala, mida läbib Tartu Maratoni rada ning kus erinevaid matkateid kümnete kilomeetrite kaupa. Kõige populaarsem neist on ilmselt Viti järve matkarada, millel kõrgub 20meetrine vaatetorn. Sealne parkla oli ka eile autosid täis ning seepärast otsustasime keerata otsa tagasi ning parkida auto sadakond meetrit kaugemale Liivamäe lõkkekoha juurde ning saime nautida mõnusat omaetteolemist Elva jõe ürgoru matkarajal. Liivamäe lõkkekohalt avaneb kaunis vaade üle sügava jõeoru ning alla jõe äärde on sportlikemal võimalik ronida järsust trepist. Aga päike paistis ja metsas oli mõnus tuulevaikne, Klara ja Ints tuiasid rahulikumalt uurides iga käbi, samal ajal kui meie Teodoriga tegime paar kiiremat ringi mööda kitsast metsarada läbi metsiku looduse. Vahepeal eksisime natuke ära ka, sest Metsanduse õpperada kadus nagu äkitselt ära, vähemalt ei leidnud me õiget teeotsa enam üles. Rahvast liikus, Klara ja Ints nägid isegi ratsutajaid, kuid matkarajal kohtasime küll ainult ühte seltskonda, nii, et 2+2 vahemaa hoidmisega polnud probleeme. Ilus matk. Julgen kõigile soovitada. Vitipalu vaatetornis käisime me eelmisel kevadel ning selle puhul on tegemist päris korraliku ronimisega, kuid vaated, mida see pakub on jällegi imekenad, kes pole käinud- soovitame ka seal ära käia.

Hellenurme vesiveski

Edasi võtsime suuna paar kilomeetrit lõunas asuva Hellenurme küla poole. Asulasse sissesõidul jääb vasakut kätt tohutu suur 19. sajandi lõpul mõisnike poolt püstitatud veskihoone. Eesti ajal kuulus veski aga naljakal kombel perekond Veskitele, kuulsa keeleteadlase Johann Voldemar Veski vennale ning nende järeltulijad tegutsevad veskis tänini. Hellenurme veski on viimane vee jõul töötav vesiveski Eestis. Praegu oli muuseum küll kinni, tuleb suvel tagasi tulla ja uurida, mis siin täpsemalt toimumas on. Koduleht reklaamib erinevaid elamusprogramme, leivaküpsetamist ning isegi veskijoogat.

Hellenurme mõis

1641. aastal esmamainitud Hellenurme mõis on nagu enamik eesti mõisaid aadlisuguvõsade vahel käest kätte käinud, kuid kõige tuntuimad elanikud olid ilmsel viimased omanikud von Middendorffid. Mõisa peahoone on 1777. aastal püstitatud tagasihoidlik katusekorrusega kivihoone. Peahoone kõrval seisab sõrmusteisandaliku või siis robinhoodiliku väljanägemisega kuusnurkne teravatipulise katusega ait. Mõisas on asunud algkool, lasteaed ning hooldekodu, tänapäeval on siin aga hoopis lasteaed. Peahoone ümber laiub iidsete puudega mõisapark pargipinkide ja puhkealadega. Hellenurme mõisnik, tuntud looduseuurija ja akadeemik, Alexander Theodor von Middendorff tõi oma arvukatelt reisidelt kaasa erinevaid eksootilisi puuistikuid, mida ta siinsesse parki istutada lasi. 

Siinkohal paar märksõna  A.T von Middendroffi kohta - Kiievi ülikooli zoloogiaprofessor, tuntud Siberi ja Kaug-Ida uurija, Vene Geograafiaseltsi rajaja, eesti punaveise ja tori hobuse aretaja, jakuudi keele ja folkloori uurija. Tema nime kannavad laht Taimõril ja neem Novaja Zemljal, samuti kümned looma- ja taimeliigid. Oli ta selline “mittemidagiütlev” tegelane nagu paljud unustusse vajunud baltisaksa aadlikud .

Huvitava faktina saab siinkohal veel esile tuua, et 19. Sajandi keskpaiku oli Hellenurme mõisas koduõpetajaks Jakob Hurt.

Hellenurme mõisa kalmistu

Mõisa peahoone teljelt 1km kaugusele sõites jõuate Hellenurme mõisa kalmistule. Sellised mõisnike erakalmistud läksid moodi 18. Sajandi lõpul, kui kirikuaedadesse matmine keelati ja tekkisid meile tänapäeval tuntud kihelkonnakalmistud. Kuna aga mõisnikud enamast ei soovinud oma viimast puhkepaika kuskil põllu peale koos talupoegadega leida, rajasid nad mõisate lähedusse oma privaatkalmistud. Hellenurme on sellise surnuaia üks ilmekamaid näiteid - kaunis park eksootilisted puuliikidega, kiviaed, klassitsistlik kabel ja palju säilinud hauakive. Juhulikult olen ma eesti mõisakalmistutest ka magistritöö kirjutanud, sest tegemist on tõesti ühe väga omapärase ja kuidagi romantilise nähtusega. Kas pole mitte huvitav avastada kuskilt metsatukast maailmakuulsa loodusteadlase viimane puhkepaik?

Tagasiteel sõitsime läbi Elva linna ja märkasime, et Arbi järve äär ning kultuurikeskuse plats on vahepeal väga kaunilt välja ehitatud - jalgrajad, müügiputkad jne. Tuleb varsti tulla siia jalutama!

Toidupeatuseks pakub Elva linn muidugi erinevaid variante, näiteks on seal uus populaarne koht Keegel ja resto, kus saab nii keeglit mängida kui ka hästi süüa (ma loodan) - pole sinna veel perega jõudnud, enne tuli karantiin peale. Kahjuks sulges üliarmas Waksali resto, mille pärast tasus üldse  Elvasse sõita oma uksed. Aga Hellenurmeski on veel avatud väike retropood nõukogudeaegses kauplusehoones, kel jätsiisu tee peal suureks läheb.

Teekonna kaart https://goo.gl/maps/2Sy6nc1FfR3JJLfA9

Vitipalu matkaradade kaart https://www.vvvs.ee/failid/vitipkaart.jpg

Hellenurme vesiveski https://veskimuuseum.ee

Eesti mõisakalmistud. Magistritöö. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/33529/MA_Ketlin_Sirge2013.pdf?sequence=1