Nartsissimeri ja Välgi kant

Esmaspäev, 13.  aprill - karantiini 31. päev.

Kolm nädalat on möödunud päevast, mil Tartu linn sulges avalikud mänguväljakud ning linnaruumis lastega ajaveetmise võimalused seeläbi küllalt kasinaks muutusid. Heidan pilgu aknast välja - sajab! Super! Tubane päev võib vihmast hallil esmaspäevahommikul ju täitsa hea ideena tunduda, kuid kusagil aju tagumises sopis kummitab mälestus viimasest korrast, mil “kahe alla kaheaastase” lapsega väikses korteris terve päev veedetud sai. See ajendab kiirelt kogu kampa riidesse panema ja autole hääled sisse ajama. 35km on olnud meie mõtteliseks limiidiks - kaugemaid sihte pole me endile seadnud, sest eesmärgiks on ikka enne vanema lapse lõunaund koju jõuda ning nautida paari tunnikest vaikust ja oma aega, mida see meile kingib.  31 päeva, 31 väljasõitu seljataga, päev algab kaardi uurimise ja nuputamisega - kuhu sõita täna? Kuna Postimehes oli just ilmunud artikkel Tartu lähedal Sookaldusel õitse puhkenud nartsissiväljast, siis  tuli otsus kiirelt - minek!

Nartsissimeri

Nartsissipõldu on lihtne leida, tuleb vaid Tartust Kallaste teed välja sõita Sookalduse külani ning juba viitabki silt teeäärsele talukohale, mille külje all kaunis nartsissimeri õitsemas. Kohaga käib kaasas romantiline legend Saare mõisapreilist, kes talumees Peep Sibulale kiindumuse märgiks nartsissisibula kinkis ja maha isutatud taim taluõuel vohama hakkas. Selline lilleväli on haruldus kogu Baltikumis, sest nartsiss metsistub väga harva. Seepärast olid Sookalduse küla lilled ka endise Vara valla sümboliks, nartsissi kujutati nii valla vapil kui lipul. Lilled ise on küllalt madalad ja õblukesed, kuid mõjuvad vaibana maad kattes väga muinasjutulisena. Nartsissiväli on hea näide sellest, kuidas karantiin inimeste käitumist mõjutab. Äkitselt on kollase nartsissi kasvukoha kaitseala muutunud tõeliseks hitiks, mida kõikjalt vaatama sõidetakse. Nii peatub ka kohe meie järel järgmine nartsissi-huviliste auto. Kahtlen, kas tavaolukorras see nii populaarne vaatamisväärsus oleks.

Kukemetsa metsaonn

Edasi oli plaan sõita Välgi looduskaitsealale ning külastada Kukemetsa metsaonni. Ametlikke matkaradu seal küll pole, aga mõte oli Ints Klaraga onni juurde mängima jätta ja ise Teodor kõhukotis tunnike kiiremat kõndi teha. Tuleb ju end ikka veits liigutada, karantiini-kilode nalju on terve internet täis ja ega need väga naljakad nagu polegi (: Kahjuks tabas meid selle keeluaja esimene ebaõnn - väikse metsaonni parklas oli vihmasel esmaspäeva hommikul juba 2 autot - kuidas see võimalik on?? Seega otsustasime selle plaani maha matta ja ümberkaudset uudistama sõita. Aga kindlasti tuleme siia kunagi tagasi, kilomeetrite viisi ilusaid metsi ja mõnus metsaonn. Haruldustena pidid siinsetes metsades pesitsema must-toonekurg ja metsis.

Välgi küla. Kirik.

Võtame suuna Välgi külla. See väike umbes 40 elanikuga küla asub romantiliste küngaste vahel ning seda kroonib justkui Siberi külast või siis vene muinasjutust pärit tilluke puidust  õigeusukirik. Püha Aleksander Nevskile pühendatud kirik õnnistati sisse 1885. aastal, ehitusmaterjali olevat andnud õigeusku pooldav Elistvere mõisnik. Välgi küla erilisus seisneb selles, et siin räägiti veel eelmisel sajandil põhiliselt nn välgi keelt, segu poola ja vene keelest, mis on siin kasutusel olnud paarsada aastat alates Põhjasõjast, kui siia kanti vene ja poola rahvusest  õigeusklikke inimesi elama tuli. Kirikusse sisse kahjuks minna ei saa, kuid akendest saab ikonostaasi ja sisustust piiluda küll. Kirikut ümbritseb lösakil kiviaed väikese kalmistuga, mis kalmistuvaht Reeda valvsa pilgu all ülikorras on.

Hiiemägi

Natuke maad kirikust edasi sõites jõudsime järgmisesse pühapaika - Hiiemäele. Praegu asub järsu künka otsas piirkonna kiigeplats, laululava. See, kas sellel mäel ka kunagi püha hiis on olnud, jääb selgusetuks. Meile oli see lihtsalt mõnus ukerdamine kõrge mäe otsa, kus sai nautida vaadet üle oru.

         

Vara mõisapark. Vara kirik. 

Edasi võtsime suuna kodu poole. Teel möödusime Vara mõisa pargist, kuid kuna ilmaolud olid päris rajuks läinud, siis me seekord sinna jalutama ei läinud. Kahjuks pole võõrandamisel von Sieversite perekonnale kuulunud mõisa peahoonet ka enam säilinud. Taastatud on nunnu mõisaait, mis pakub majutust.

Tagasiteel tegime põike Vara kiriku juurde, mida võib küll üheks eesti ilusaimaks maakirikuks nimetada. Põllu peal asetsev kirikuhoone toob tahes tahtmata meelde GNR November Rain’i video ja Slashi kuulsa kitarrisoolo. Kirik ehitati mõisnik krahv von Siveresi eestvedamisel 1855. aastal ja on pühendatud Püha Brigittale. Kirikuaias kasvab vana ohvritamm. On olnud õnne viibida selles kirikus ühel armsal laulatusel, seekord aga imetlesime hoonet autoaknast, väljas möllas tormituul mõnusa jäise paduvihmaga.

Tänase teekonna kaart  https://goo.gl/maps/AouLUbxqkd4DNqDL7

Postimehe artikkel nartsissidest https://tartu.postimees.ee/6947912/tartumaal-kevadist-silmailu-pakkuv-nartsissivali-puhkes-taas-oide

Kui satute Välgi külla esmaspäeval, siis on võimalus osa saada eksootikast, mida pakub autokauplus. Muidu on võimalus jätsipeatuseks Vara külakaupluses.