Jalutuskäik Kambjas

1330. aastal esmamainitud Kambja on ajaloohuvilise jaoks tõeline pärl. Juba 300 aastat tagasi asutati siin üks Eesti esimesi rahvakoole. 17. sajandi teisel poolel töötas Kambjas Andreas Virginius, kes tõlkis Uue Testamendi lõunaeesti keelde. Kambja kihelkonnast on pärit Igantsi Jaak, keda teame kui koolipoissi, kelle Forselius viis Rootsi kuninga juurde oma teadmisi demonstreerima. Hiljem pidas ta Kambjas koolmeistri ametit. 18. sajandil kujunes siinne kant vennastekoguduse liikumise keskuseks. Kambjat peetakse ka eesti koorimuusika hälliks, eriti tänu eesti koorimuusika suurkuju Georg Becki tegutsemisele. Kambjas pidas koolmeistri ametit ka Julius Kuperjanov. Need olid vaid vähesed tähelepanekud Kambja kihelkonna rikka ajaloo kohta.

Vastse-Kambja mõis

Meie jalutuskäik Kambja vahel algas kohaliku toidupoe juurest, mille kõrval seisab Vastse-Kambja mõisa peahoone. Klassitsistlik ühekorruseline hoone on hilisemal ajal ehitatud ümber kahekorruseliseks. Majas asub tänapäeval Kambja vallavalitsus ning hoone on seetõttu väga heas korras. Mõisa peahoonet ümbritses kunagi park, kuid tänaseks on enamus puid maha võetud, pargi tagumises otsas on aga säilinud aiatempel.

Mõisa juurest jalutasime alla järve äärde, kuhu on lastele ronimiseks püstitatud puidust dinosauruseskelett, samuti on olemas riietevahetuskabiin - suvel peaks seal saama ka ujuda.

Püha Martini kirik

Edasi viisid jalad meid Kambja kiriku juurde, mille ees seisab pildistamiseks National Geographicu kollane raam. Toursi Martinile pühitsetud kirikul pole ajaloos erilist õnne olnud, nimelt on hoone kolmel korral sõdades tugevalt kannatada saanud. Viimati juhtus see 1944. aastal, mil kirik punavägede poolt purustati ja jäi seejärel varemetesse kuni taastamiseni 2009. aastal. 19. sajandi lõpul lisati kirikule põiklööv, mis muutis kiriku põhimõtteliselt poole suuremaks ja oma väljanägemiselt üpris eriliseks, maakividest ja punastest tellistes juurdeehitis mõjub hiiglaslikult, eriti kui vaadelda seda Kambja kooli poolsest küljest. Kuna kirik taastati alles hiljuti, siis on ta väga heas korras ning seetõttu ka väga populaarne kiriklike talitluste, eriti laulatuste, pidamise koht. Minu isapoolse suguvõsa juured ulatuvad Kambja kanti ning seepärast oleme sattunud siia kirikusse nii ristsetele, laulatusele kui ka matusele.

Kalmistu

Kiriku juurest jalutasime Kambja kalmistuni, mille sissepääsu ehib neogooti kabel. Kalmistu teeb eriliseks paiknemine künka nõlva peal - hauad paiknevad seetõttu astmeliselt. Annab ikka ronida seal kalmude vahel, tõus on üpris järsk. Surnuaia üleüldine õhkkond on mõnusalt arhailine, ajas tagasi minemise tunnet süvendavad ka peasissepääsu juures seisvad matusekabelid - üks Suure-Kambja mõisnike von Stackelbergide ja von Knorringute viimane puhkepaik, teine Reola mõisnikele von Schoulzidele kuulunud hauakabel. Müttasime kabeliaias omajagu aega, kuid kahjuks minu esivanemate hauda üles ei leidnud, samas aga kaotasime Intsu mütsi ja Klara kinda - tõeline ebaõnn! Õnneks avastasime asjade kadumise õigeaegselt ning tagasi sõites leidsime mõlemad üles, kahjuks ei saa seda öelda suguvõsa hauaplatsi kohta.

Suure-Kambja

Enne koduteele asumist otsustasime teha põike Suure-Kambjasse, polnud teise Kambja-nimelise paiga olemasolust enne selle kaardilt avastamist teadlikudki. See aga osutus väga romantiliseks külakeseks mõisa-aegse munakivitee, kiviaia ja liigirikka pargiga. Mõisa endine puidust peahoone on kaasajal küll muutunud rusuhunnikuks, kuid hästi on säilinud suur veskihoone. Mõisahoone ees kasvavad kaks võimsat umbes 250-aastast lehist, mida peetakse vanimateks selle liigi esindajateks Eestis. Endine mõisasüda asub Peeda jõele paisutatud Suure-Kambja järve ääres, mille juures supelrand, matkarada ja puhkekohad. Jälle üks ilus koht avastatud!

Teekonna kaart https://goo.gl/maps/3e1yC63xhfRPKrx7A

Jäätist saab osta Kambja uuest Coopist, sellest üle tee asub ajaloolises hoones Haava kõrts, mis pakub klassikalisi kõrtsiroogasid šnitslist seljanka ja pannkookideni.