Viljandi serenaad

June 08, 2020

Oo Viljandi, oo Viljandi! Parafraseerides siin saksa klassikalist poplaulu: “Ich hab’ mein Hertz im Viljandi verloren - olen oma südame Viljandisse kaotanud! Ei väsi õhkamast, kui suurepärane oli see hiliskevadiselt lopsakas ja päikseline väikelinn, mis meid sel maikuu viimasel nädalavahetusel ees ootas. Hing nii ihkas reisile ja seepärast otsustasimegi eriolukorra lõppu Viljandisse tähistama sõita. Tegemist on ju ikkagi Intsu sünnilinnaga! Ühtlasi sai sellest ka meie esimene ööbimisega perereis, mille neljakesi ette võtsime. Niiöelda proovikivi kõikideks tulevasteks reisideks, mida me sel suvel ja kaugemas tulevikus ette võtma hakkame (loodetavasti!). Etteruttavalt võib öelda, et reis oli vaatamata paarile obstaaklile (näiteks lossimägedes lapsevankriga liiklemine ja Mulksu veinibaari hinkaalimeistri lootusetult tööle hiljaks jäämine) üsna edukas - ootame pikisilmi juba uusi seiklusi!

Alustuseks võiksite sisseelamiseks kuulata Viljandi must have playlisti:

Eesti Raadio Meeskvartett - Viljandi serenaad https://www.youtube.com/watch?v=HCa0vFOEjeI

Untsakad - Viljandi paadimees https://www.youtube.com/watch?v=LU0iW8wTMdo

Kalevimehed - Aurik Viljandist https://www.youtube.com/watch?v=cetAuli3Qko

Sõit Viljandisse oli meil, nagu enamusel lastega reisijatel, sätitud kenasti lõunauinaku ajale. Viljandis olime kell 15, täpselt check-in’i ajaks. Otsustasime seekord külaliskorteri kasuks - tundus ideaalne valik kahe väikelapsega peatumiseks. Otse kesklinnas Posti tänaval ootas meid Viljandi Paadimehe Apartment, eluks kõige vajalikuga ja tagatipuks veel soodsa hinnaga - mida veel tahta!

Laadisime oma koormad maha (teate ju ise neid väikelastega reisijaid, pool elu tuleb kaasa vedada) ning võtsime suuna lossimägedele.

Tandemvankriga (2 last üksteise taga) nägime kurja vaeva nii täispikkuses remondis oleval peatänaval kui ka lossimägedes. Tuleb välja, et keskaegne munakivisillutis ja lossivaremed pole just ideaalsed lapsevankriga liikumiseks. Üllatus, üllatus! Lisaks kimbutas meid terve selle reisi ajal tormilaadne tuul. Õnneks olid temperatuurid vähemalt nii kõrged, et külmetama ei pidanud. Ühesõnaga, lossimäed varemetega olid ägedad, vaated Viljandi järvele suurepärased, rippsild ikka jubedusttekitav. Tehtud!

Väike ajaloonurk:

Viljandi oli 13. sajandi alguses Sakala muinasmaakonna peamine keskus ning seda on mainitud juba Läti Hendriku kroonikas. Eestlase muinaslinnuse kohale rajati 13/14. sajandi vahetusel ordulinnus, mis jäi varemetesse Poola-Rootsi sõdade järel 1611. aasta paiku. Oma hiilgeaegadel oli see Riia järel suurim linnus Liivimaal.

Minu huvi mõisakalmistute vastu sai ka sel reisil rahuldatud - kes veel ei teadnud, siis Viljandi mõisnike von Ungern-Sternbergide (kõige bad-assim perekonnanimi üldse!) kalmistu on korrastatud ning asub uue vinge laulukaare taga künkal, linnulennult 150m kaugusel renoveerimisel olevast mõisa peahoonest. Tasub külastamist!

Õhtu veetsime Viljandi vanalinnas. Külastasime Mulksu veinibaari hinkaalide pop-up’i ja mugisime mõnusaid liha- ja seenetäidisega gruusia “pelmeene” Laidoneri platsil, samal ajal kui Klara purskkaevuga mängis. Laidoneri plats oli kunagi linna tähtsaim väljak, selle ääres seisid kirik, raekoda, haigla ja kool ning see oli kuni 20. sajandini kasutusel turuplatsina. Praegusel ajal asuvad siin vastavatud Park Hotell Viljandi, Viljandi muuseum ja endine Maakohtu hoone (tänapäeval linnavalitsus). Tõeliselt maaliline paik ja veel milline ajalugu!

Viljandi linnas on peidus 8 betoonist maasikat, mis on valminud siit pärit naivisti Paul Kondase maali “Maasikasööjad” ainetel. Klara tahtis hirmsasti nende otsa ronida!

Kõigile lapsevanematele infoks, et Viljandi mänguväljakud on üli-esinduslikud. Külastasime neist kolme ja kõik olid väga kihvtid. Esimesel õhtupoolikul veetsime mõnuga aega Lastepargis. Järgmisel hommikul käisime nagu kord ja kohus ära rannas, kus liivatormi trotsides sealsel mänguväljakul lustisime, üksikut sukeldujat vaatlesime ja niisama promeneerisime. Tagasi linna ronisime mööda renoveeritud Pikka tänavat imetledes ahhetamapanevaid villasid ja nunnusid puitmaju.

Lõunatasime peene Park Hotelli terrassil raekoja platsil. Viljandi raekoda on muide esimene moodne raekoda Eestis. Park Hotell aga oli valmides 1910. aastal üks suurimaid hooneid kogu Eestis. Hotelli rajaja Andres Ormessoni nime kannab praegu majas asuv restoran, kus ma eelmisel aastal sõbrannadega oma sünnipäeva tähistasin. Julgen soovitada küll! Peale kerget einet suundusime tagasi oma külaliskorterisse ja pakkisime kogu oma tavaari taas auto peale. Veel võtsime ette sõidu Paala järve äärde, kus retrost jäätiseputkast masinajäätist ostsime ning viimased Viljandi-hetked rannas päikesevanne võttes veetsime. Üsna nutusena tuli Klara ägedalt laevakujuliselt mänguväljakult autosse vedada. Endagi hinge valdas nukrus, et reis nii kiirelt mööda sai. Õnneks on suur suvi veel ees!