Ükskord Elvas

July 10, 2020

Ükskord Elvas..või noh tegelikult juba kolm korda Elvas. Selle postituse fotod on valminud kolme külaskäigu jooksul vahemikus mai-juuli 2020.

Elva soundtrack https://www.youtube.com/watch?v=zDK4whAO5dI

Mõnikord reisiplaane tehes tekib ikka tahtmine käsi laiutada - Eestis pole ju mitte kuhugile minna! Vot elaks näiteks Saksamaal, no seal ju kaunid linnad iga paari kilomeetri järel - mida võtta, mida jätta?! Aga Eestis? Tartus elame me ise, Tallinn on nagu kaugel, Viljandis alles käisime…no kuhu veel üldse minna on? Lähimal uurimisel selgub aga, et Eestis on ju 47 linna - tervelt 47 linnapuhkuse võimalust! Usun, et igaühes neist jagub vaatamisväärset ja mõnusat jalutamist.

Ühes esimestest postitustest siin blogis kirjutasin ma, et Elvas suurt midagi teha pole ning soovitasin lugejatel külastada Elva jõe ürgorgu ning sealseid matkaradu. Sellega teenisin ma ära elvakate pahameele, kes oma kodulinna kaitsele asusid. Selleks et öeldut heastada, otsustasin välja uurida, mida Elval puhkajale pakkuda on, ning sellest põhjalikuma postituse kirjutada. Nagu laulab Allan Vainola: “Mind ootab suvituslinn Elva ja nüüd ma tulengi siit, hei!”

Elva on suuruselt 21. linn Eestis (ca 5600 elanikku), lähim kodulinn Tartule - 27km ja umbes 30min ning kohal. Muidugi peaks Elvasse sõitma nii nagu suvitajad muiste, ikka rongiga! Tartu vaksalist väljuvad rongid Elva suunal 4 korda päevas, reis võtab pool tundi aega ning puhkajad leiavad end kauni ajaloolise Elva raudteejaama juurest. Muideks Elva hakkaski just õitsema peale Tartu-Riia raudteeliini avamist, jaamahoone ise on pärit 1889. aastast. Juunikuise külastuse ajal oli vaksali kõrval õites muljetavaldavalt kaunis nartsissi- ja tulbiväli.

Elvat tuntakse kui suvituslinna, mille tõmbenumbriteks on mitmed järved ning romantilised villad põliste männipuude varjus. Juba 1937. aastal registreeriti Elvas 12 eri rahvusest suvitajad. Päris hea saavutus, võiks öelda!

Mänd on Elvas teema, isegi linna vapil on kujutatud mändi. Kõige auväärsem mändide seast on Arbimäe mänd -10m kõrge, 3,8m lai ja 340 aastat vana. Muidugi istutas selle puu legendi järgi Rootsi kunn Karl XII, sest noh, mida see mees teinud ei oleks eksole :)

Ei eksisteeri vist tartukat, kes poleks Verevi järves ujumas käinud. Praegusel ajal on aga uueks tõmbenumbriks hoopis Arbi järv, mille äärde on valminud moodne puhkeala, mis on ühendatud linna keskväljakuga. Nimetuse “Sõstrapõõsaste vahel” alla koonduvad järve äärde rajatud purskkaevudega platvorm, istumisalad, võrkkiiged, välijõusaal, erinevad atraktsioonid lastele, müügikioskid, pilkupüüdvad punased tänavavalgustid jnejne. Suht vägev värk ma ütleks.

Peatänav, mis kulgeb vanast vaksalist ostukeskuseni, on muutunud tõeliselt nauditavaks promenaadiks, mille ääres mõnusad poed, kohvikud ja muu.

Lisaks tsentrumile käisime lastega uudistamas ka Elva Seeneriiki. Elva seen on legendaarne kunagine jäätisekiosk, mis oli 1960. aastatel turistide seas äärmiselt populaarne. Praegu see enam ei funktsioneeri, vaid lõbustab pere pisemaid väikese mänguväljaku ääres. Oma suureks imestuseks avastasime Seeneriigi kõrvalt ka 25m suusahüppemäe. Mida kõike ei saa Elvas ka teha eksole!

Lõunatasime seekord Elva kuumimas söögikohas “Elva keegel ja resto”, mis on tegelikult ka funktsioneeriv keeglisaal. Me ei pidanud pettuma, teenindus oli hea, toidud valmisid kiiresti ja olid maitsvad. Jätsid ostame tavaliselt vaksali juurest Coopist ja naudime neid pargimurul.